Kas teil on ka isu täis neist filigraanselt viimistletud ülimagusatest kaetud tortidest-kookidest, mida on küll ilus vaadata, kuid mitte mõnus süüa? Mõtlen neid suhkru- ja martsipanikatteid tortidel, mis tavaliselt enne söömahakkamist maha kraabitakse ja taldrikuäärele vedelema jäetakse. Muide, seesama prügikastis lõpetav kate on tavaliselt kogu tordi kõige kallim osa, kuid paraku tema väärtus silmailuga piirdubki.
Mulle palun pigem üks värskete suvemarjadega mahe ja mahlane naked cake! Head eestikeelset vastet sellele veel leitud pole. Kuni eilseni, mil mu tore tuttav pakkus sõnamängu "paljas ehk eevaülikonnas" tulemusena välja nimetuse "Eeva kook". No nii õige nimi minu arvates. Kuid samahästi võib seda torti kutsuda ka lihtsalt maakodutort, sest just niisama kodune ja lihtne näeb see vaatamata oma külluslikule sisule välja. Igal juhul on tegemist uue trendiga Eesti tordimoes. Mujal maailmas on sellised katmata tordid pulmatortidena popid juba päris mitu aastat. Olgugi, et mujalt tulnud, mulle see trend meeldib:) Või kas ikka on mujalt tulnud? Kui mõtlen mõned aastakümned (tegelt ka või? :)) seljataha, siis sarnast torti tegi mu armas koka ametit pidanud vanaema esimestest suvistest maasikatest oma küllatulnud lapselastele. Just seesama vanaema juhendamisel valminud lihtsa väljanägemisega, suussulav sidruni-võikreemi, värskete aiamaasikate ja oma kanade munadest valminud kuldkollane kook on minu jaoks saanud päris õige tordi etaloniks. Täiesti võimalik, et Eeva tort ( aitäh, Mari, selle nime eest!) on ikkagi pärit just Eestist.
PS! Poolteist aastat peale selle postituse tegemist sain teada, et Eeva tort on ka päriselt olemas, kuid mitte naked cake kujul, vaid tegemist on kohupiimaga sefiirikaga. Aitäh tordimeister Kairele, kes selle teadmise minuni tõi. Oleme siis paid ja ärme katmata torte Eeva tordiks ikkagi nimeta!:)