Äsja lõppenud, selle suve viimasel  nädalavahetusel panin oma kondiitrivõimed ja perekonna kannatuse (proovi ise pealt vaadata kuidas sinu köögis valmivad sajad maiustused neist ise mitte osa saades:)) korralikult proovile. Ütlen juba ette, et kõik lõppes (jälle) õnnelikult. Laupäeval pidasid Kerstin ja Allar Pärnu Kalevi sõudekeskuses oma pulmapidu. Ja mina olin võtnud omale kohustuseks (loe:rõõmuks) katta peo magusalaud.  Mis see siis ikka niiväga olla saab, rahuldada 150 peokülalise magusavajadus. Nelisada pisimaiustust pluss pruutpaari minitort kahe päevaga valmis teha, igasse maiustusse killuke armastust sisse panna, üks ilus laud disainida- see ei ole ju mingi ületamatu ülesanne. Nii tundus mulle paar kuud tagasi kui Allari ja Kerstiniga kokku leppisime, et mina neile magusalaua katan. 
Tegelikult oli mul ka lisaks väike salaplaan selle magusalauaga- laud pidi tulema mitte lihtsalt ilus, vaid i-m-e-i-l-u-s ja külalised ning pruutpaari jalust nõrgaks võtma:) Kohe tunne oli selline, et nii armas paar peab saama parima.
Kaks pulmaeelset kuud möödusid mõnusasti mõtteid mõlgutades, inspiratsiooni kogudes ja peolaua kujundust planeerides. Otsisin ja valmistasin sobivaid dekoratsioone, eesmärk oli, et laud harmoneeruks peo teema ja värvidega. Kaks pulmaeelset päeva veetsin köögis. Vaaritades, pulgakoogikesi vormides, kreemi vahustades ja degusteerides (mul on kindel eesmärk, et pakun vaid seda, mis omale meeldib, seepärast on vaja maitsta:) ).  Ja kui siis pulmapäev kätte jõudis, tundsin hinges sellist ärevust ja vastutusekoormat, nagu oleksin olnud kogu pulma õnnestumise eest vastutav. Ja eks omamoodi ju olingi, sest kui pulmatordiga oleks midagi juhtunud, siis.... uhh...ei taha kohe mitte mõeldagi. Nii vasardasid peas erinevad hirmud, a la "peaasi, et kookide glasuur vastu peaks ja tort õnnestuks ja laua disain ülejäänud peo omaga sobituks ja et ma lauda kattes ei komistaks vaagnatega ja et ikka külalistele maitseks ja et ühtki koogikest alles ei jääks lauale" jne jne 
Peoõhtul oli mul laua katmiseks aega napp 15 minutit. Just niipalju kui kulus pulmasaalist õue südaöist ilutulestikku vaatama läinud külaliste saali tagasijõudmiseks. Magusalaud pidi olema  üllatus. Nii külalistele, kes ehk ootasid traditsioonilist pulmatorti, kui ka pruutpaarile, kel polnud peale selle, et laual on nende lemmik- šokolaaditort ja 400 pulgakooki-muffinit-topsikooki-küpsist, õrna aimugi, mis neid ees ootab.  Need 15 minutit lendasid kui linnutiivul ja laud sai värisevate käte ja kasvava adrenaliinilaksu all viimase lihvi juba esimeste saali saabuvate külaliste silme all.
Tänu sellele, et ma lauda päris enne külaliste saabumist valmis ei saanud, õnnestus mul aga näha pulmaliste ja pruutpaari ilmeid kui nad magusalauda nägid ja esimeste maiustuste laualt suhu kadumist. Äge kogemus! Just see- sära, elevus ja rõõm inimeste silmis-  ongi see, mille pärast ma seda peolaudade disainimist ja magusavalmistamist niiväga armastan. Pakkuda teistele oma loominguga emotsiooni, see on ülimalt nauditav:)
Aitäh teile veelkord, Kerstin ja Allar, et mind usaldasite ja mulle vabad käed andsite oma peo magusalaua disainimisel. Oli tore osa saada teie ilusast peost ja tõeliselt äge kogemus peo õnnestumisele omapoolne panus anda.
Mina sain sellest kogemusest nüüd niipalju uut energiat ja julgust juurde, et olen valmis vastu minema uutele põnevatele väljakutsetele ja ei kõhkle vastu võtta ka tellimust viiesajale pulgakoogile!:) Mõistagi ootan suure põnevusega juba järgmist pulmatööd-erilist ja armast sügiseselt värvilist maakodupulma!:)

Kõik teie, kes te alles oma pulmi plaanite ja veel kahtlete millist magustoitu ja kuidas seda pakkuda, soovitan kindlasti traditsioonilise pulmatordi kõrval kaaluda stilistikaga magusalauda.  Seda muidugi juhul kui tahate nii omale kui külalistele meelierutavat Wau-elamust pakkuda:)

Ah, jaa, mõned pildid õnnestus mul ka teha. Kuid kahjuks üsna kiiruga ja enne kui prozektorid lauda valgustama hakkasid, seepärast pole kvaliteet just parim. Prozektorite valgel nägi laud tõeliselt pidulik ja lummav välja, ausõna!:)