Kuulen seda ikka ja jälle oma tuttavatelt, sõpradelt, klientidelt. Ja ongi ilus töö. Kuid pulmatööstus on nagu iga teine valdkond ja ka pulmakorraldaja tööl on teine pool, see mis ilusatele piltidele ei jõua. Tööd täis suvi, nädalalõpud eemal perest, tuhanded maiustused ja sajad kilod torti, mis peavad valmima ja turvaliselt peokohta jõudma iga ilmaga (ka siis kui õues on 30 kraadi sooja ja parema meelega oleks rannas), pulmaärevuses noorpaaride rahustamine ja neile käepärast olemine alati kui nad seda vajavad, 12-16 tunnised pulmapäevad, mille jooksul ei jõua ei süüa ega istuda, ootamatuste lahendamine,  ülemeelikuks muutunud peoseltskonna poolt määritud või lõhutud inventari kokku korjamine peojärgsel hommikul....

On ette tulnud hetki, mil mõtlen, et miks ma seda tööd küll teen... Kuid ilusat ja head on õnneks siiski kordades rohkem. Õnnelike pruutpaaride reaktsioon kui nad näevad esmakordselt oma kaunistatud peokohta, kauneid lilleseadeid või imelist magusalauda; pisarateni liigutav pulmajärgne tagasiside, külaliste vaimustus, vanemate tänu ja koostööpartnerite tunnustus- see on see, mis mulle tegelikult igast peost lõpuks meelde jääb, mis paneb unustama väsimuse ja hajutab kõhklused. Ma aitan unistusi täide viia ja see annab ülihea tunde. NIng see tunne ongi see, mille pärast ma seda tööd teen.